Universumis eksisteerivaid tsivilisatsioone võib primitiivselt klassifitseerida vastavalt nende tehnilise arengu järgi. Selle järgi on eksisteerivaid tsivilisatsioone ainult kolme liiki: tsivilisatsioonid, mis ei oma tehnilist arengut üldse või väga minimaalsel tasandil ( näiteks oli selleks kunagine kiviaja või keskaja inimkond ); tsivilisatsioonid, mis omavad vajalikuks elutegevuseks juba arenenut tehnoloogiat ( näiteks tänapäeva inimkond pärast suurt tööstusrevolutsiooni ) ja tsivilisatsioonid, mis ei vaja enda ellujäämiseks mingeid ressursse ega tehnoloogiaid ( näiteks inimene pärast surma ). Vastavalt tsivilisatsiooni arengu tasemele võib selle vastav klassifikatsioon ajas muutuda ja ka nende piirid on üsna hägusad. Kuid õigem oleks Universumi tsivilisatsioone klassifitseerida ainult nende elutegevuse ( s.t. enda elatumise ) järgi. Näiteks inimühiskonna toimimiseks peab iga inimene sellele panustama oma aega tööl käies. Kuna seda ei tee keegi vabatahtlikult, siis inimühiskonnas eksisteerib nö. sundlus rahanduse näol. See tähendab seda, et absoluutselt igasuguse kauba omandamise või teenuse kasutamise eest peab maksma teatud tasu ja see eeldab inimese maksejõulisust, mis omakorda tingibki tööl käimise vajaduse.
Inimese sissetulekut saab võimaldada ainult enda tööjõu rakendamine ühiskonna huvides. Kuid selleks, et inimesed saaksid tööl käia, peab ühiskond inimestele pakkuma tööturgu. Ja ka vastupidi – et inimesed saaksid kasutada ühiskonna üldiseid hüvesid ehk kaupasid ja teenuseid, tuleb inimestel endal pakkuda ühiskonnale tööjõudu ehk ressursiturgu. See tähendab seda, et erinevate kaupade ja teenuste vahetamine saab toimuda ainult nende kahe suure turu olemasolu korral. Valitsuse olemasolu on tarvilik ühiskonna õiglase toimimise pärast. Et tarvitavad kaubad ja teenused oleksid õiglaselt kättesaadavad igale inimesele, ongi selleks vaja valitsuse struktuurset ühiskonna reguleerimist. Inimese sissetuleku ( ehk kuupalga ehk tehtud töö tasu ) suurus sõltub eelkõige nõudluse ja pakkumise suhtest. Kuid eluvormi eksisteerimine ilma füüsilise kehata ( ehk ainult mateeria väljana ) avaldab tohutut mõju ühiskonna struktuurile ja selle elutegevusele. Näiteks surmalähedaste kogemustega inimesed on kirjeldanud oma kogemusi nõnda: „Ma olin vaba mitte üksnes raskusjõust, vaid ka kõikidest muudestki inimlikest piirangutest. Ma sain lennata, sain seda teha nii oskuslikult, et tundsin ennast ümber muudetuna... Keegi ei tundnud vajadust magada... Me olime vabad kõikidest nendest vastuoludest, mis ajaloolaste arvates on sõdade ja muude konfliktide põhjuseks, kaasa arvatud maa, toit ja peavari.“ Elu olemus ja selle füüsilised võimalused inimese kehavälises olekus langevad erakordselt hästi kokku ka bahai usundi ettekujutusega inimese surematust hingest: „Bahai usund ei jaga kindlaks kujunenud vaateid taevale ja põrgule kui füüsilistele tasu- või karistuspaikadele, vaid peab neid kirjeldusi sümboolseks. Bahaide usk sellesse, et inimhing ei ole materiaalne, ei võimalda neil võtta taevast ja põrgut otseses mõttes füüsiliste paikadena. Tegelikult õpetavad bahai tekstid, et hinge püsivuse ja surematuse kindlustab tema mittemateriaalne olemus. See vabastab hinge ka allumisest materiaalsete nähtuste füüsilistele piirangutele, tema eksistentsiks pole vaja teatavat „aega“ või „kohta“. Aega ja kohta ( ehk ruumi ) selles mõttes, nagu me neid tavaliselt kasutame, vajavad üksnes füüsikaliste omadustega olendid. Kuna aga hing ei ole tehtud ainest, ei vaja ta aega ega ruumi selles mõttes, nagu meie neist aru saame; vabana sidemetest maise kehaga, on hingedel võimalik paremini saavutada Jumala tunnetamist, omaenda olemust, loodud maailma saladusi, ning neil on võimalik saavutada kohalolu kõikjal.“ Sellisel juhul erineb ühiskonna elutegevus tunduvalt sellest, kuidas me praegusel ajal elame või oleme ette kujutanud elu tuleviku maailmas.
Kogu tsivilisatsiooni hierarhia ja selle elukorraldus on erakordselt teistmoodi, kui seda ette kujutatakse ulmefilmides ja fantaasiakirjanduses. Ka sellised ühiskonna ja inimeste elukvaliteedi probleemid, mis kaasnevad praeguse maapealse majanduseluga, lakkaksid täielikult. Kogu meie elutalitlus oleks suures ulatuses teistsugusem ja hulga lihtsam, kui praegune Maal elavate inimeste elu korraldus. Näiteks üks mõjudest avalduks transpordis, sest sellises ülitsivilisatsioonis ei ole vaja mitte mingisuguseidki sõiduvahendeid. Seda sellepärast, et eluvorm eksisteerib elektromagnetväljana ja seetõttu selle füüsikalise välja levimiskiirus ruumis võib olla palju suurem kui inimesel, kes kasutab ruumis liikumiseks ainult oma jäsemeid. Sellises ülitsivilisatsiooni elutalitluses muutuksid tarbetuks igasugused transpordivahendid – alates allveelaevadest lõpetades lendavate autodega ( mida on ulmefilmides sageli ettekujutatud ) ja lennukitega. Niimoodi muutuks kogu ühiskonna pilt. Kuid transpordi kadumisega muutuksid olematuks ka sellega seotud spetsiifilised probleemid. Näiteks õhusaaste, mida võivad põhjustada mõningate transportide liikide heitegaasid, muutuksid olematuks. See on ka planeedi kliima soojenemise üks tekke põhjustest. Morphusolendid ( näiteks Maal elavad inimesed ) sõltuvad ka Maal elavast elusloodusest, millega tuleb inimestel “planeeti jagada”. Elus püsimiseks saab inimene oma energia keemiliselt, see tähendab toidu ja vee kaudu, mis saadakse loomadelt, taimedelt ja veekogudelt. Selline sõltuvus elusloodusest aga amorphusolenditel puudub, sest nendel eksisteerib energia elus püsimiseks lõpmatult kaua aega, kuna valgusolendi kiiratavad valguslained eksisteerivad lõpmata kõverdunud aegruumis lõpmata ajaperioodi jooksul. Keemilist energiat, nagu toitu ja vett, ei ole neil enam vaja. Amorphusolendi energiaväli eksisteerib umbes nii nagu näiteks planeet Maa magnetväli, mis ei vaja eksisteerimiseks “toitu ega vett”. Näiteks kui Maal ei eksisteeriks mingil põhjusel enam taime- ega loomariiki, siis sureks inimkond väga kiiresti nälga. Kuid amorphusolendeid see ei mõjuta, sest nemad ei sõltu “lihast”. Kui eluvorm ei sõltuks elus püsimiseks enam keemilisest energiast ( ehk toidust ja veest ), siis muutuksid olematuks ka maailma toidu probleemid ja toidu valmistamisega kaasnevad protsessid ja tehnoloogiad. Näiteks ei ole inimestel vaja enam kasutada külmkappe, pliite, teekanne, vee kraane jne.